Thursday, May 10, 2012

Herman Vesiaid 11.C

Eelmisel nädalal külastasin Köler Prize 2012. aasta nominentide näitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis.

            Köler Prize on 2011. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt asutatud kunstiauhind, mille eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi. Igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis eesti päritolu või Eestis alaliselt resideerivat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal. 2012. aasta Köler Prize'i nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm.

            Esimene teos, mis silma jäi, oli Margus Tamme „Veri ja au". Tegemist on installatsioonivormis pseudomuuseumiga. Kuigi tutvustaval lehel on kirjas, et see on äärmiselt kõhedust tekitav, siis mina kõhedust ei tundnud. Minu jaoks oli huvitav asjaolu, kuidas kunstnik on kasutanud leitud objekte, prügi ja puust nikerdisi. Kõigepealt hakkas silma puust kuulipilduja, mis on eksponeeritud antiiksel statiivil. Teos annab edasi sõjatunnet kogu oma natsisümboolika ja relvadega. Pisut ajalooline teos, palju II maailmasõja-aegseid esemeid. Üks osa sellest on puust nikerdis, millel on kiri „Eesti meestele 1940-1945", samuti ka vana kiiver, millest kasvab välja lill ning mille ees on silt „vabadus". Minu arvates ongi teose peateemadeks vabadus ja sõda.

            Teiseks teoseks valisin Marko Mäetamme „Little Dramas". See on miniatuursetest stseenidest koosnev installatsioon. Stseenid kujutavad olukordi, kus koduseinte vahel on midagi viltu läinud. Kasutatud on nukumööblit, nukkude kehaosi ja loomapuure. Kunstniku jaoks assotsieeruvad loomapuurid ühelt poolt kodususe ja turvatundega, teisalt aga klaustrofoobia, hirmu ja võimuga. See teos on pisut kõhedusttekitav. Pime ruum ja rippuvad loomapuurid, milles on näha võikaid stseene, ainsaks valgustuseks puuride kohal olevad lambid. Minu arvates on teos pisut häiriv ja segane. Kunstnik viitas koduvägivallale ja enesetappudele, mis tegelikult ei olegi nii harv nähtus.

            Sisenenud muuseumi, olin hämmingus selle väiksusest. See-eest oli külastus tasuta. Üldiselt olid kõikide nominantide tööd huvitavad ja muljetavaldavad. Ma polnud varem kaasaegset kunsti vaatamas käinud, ja olin meeldivalt üllatunud.

No comments:

Post a Comment