Thursday, May 10, 2012

Kai-Ly 11.c

Külastasin Köler Prize 2012. Nominentide näitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. 
Köler Prize on 2011. aastal EKKMi poolt asutatud kunstiauhind, mille eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke rühmitusi. Igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis eesti päritolu või Eestis alaliselt resideerivat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal. Sel aastal valiti Köler Prize nominentideks Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Konkreetse näituse valisin just selle tõttu, et olin eelnevalt kuulnud näituse mitmekülgsusest ja positiivsest emotsioonist, mida näitus pakub. 

Kahtlemata oli minu jaoks silmapaistvaimaks kunstnikuks antud näitusel Marko Mäetamm. Teisele korrusele sammudes paistsid esmalt ukseavast silma pisikesed puurid, mis lähemalt vaadates tekitasid üsna sünge tunde, kuna tegemist oli installatsiooniga vägivallast, surmast ja erinevatest õnnetusjuhtumitest, mida kujutati nukkudega. Olin sellest kergelt šokeeritud, kuid edasi liikudes märkasin sama autori teist teost nimega "Blue Stories", mis köitis mu tähelepanu veidi rohkem. See oli animatsioon, mis põhineb samanimelisel akvarellide seerial, kus segunevad fiktsioonid, fantaasia ja autobiograafilised allhoovused. Film koosneb mitmest erinevast elu hõlmavast tundest, nagu näiteks armastus, vihkamine, kurbus, ükskõiksus ja palju muud. Istusin punasel diivanil väikses nurgatoas ja vaatasin kunstniku pildiseeriat, mis haaras mind täielikult kaasa pea pooleks tunniks. Film, mis oli kokku pandud erinevatest lühilugudest, oli minu jaoks samal ajal sürrealistlik ning humoorikas. Sinine värv ning taustaks kõlav klaverimuusika tekitasid kõhedust, kuid panid mõtlema tänapäeval vägagi aktuaalsete probleemide üle. Mõjus animatsiooni tabav ja otsekohene mõte ning teose lihtsus.

Teiseks valisin Flo Kasearu video "ESC 2010". Pimedasse ruumi sisenedes kuulsin kõige pealt auto mootrimüra ning seejärel nägin ekraanil liikuvast autost filmitud öiseid Tallinna tänavaid. Mõne hetke möödudes tekkis lähedal asuvate objektide (majade seintele, müüridele, põõsapuhmastele) peale valge siluett. See oli animeeritud valge hobuse kujutis, kes kappas mööda tuttavaid, aga ka vihmaseid pealinna tänavaid. Hobuses tundus olevat hirmutunne, mis sundis teda põgenema. Sellest ilmselt ka teose nimi "ESC", mis tuleneb sõnast escape. Hiljem pimedast ruumist väljudes lugesin teose kirjeldust, mis selgitas video eripära. Nimelt filmis kunstnik selle lühifilmi prooviversiooni samal ööl (21. mai 2009), kui hipodroomi tallidest pääses tänavatele kümmekond hobust. Huvitav fakt on see, et kunstnik sellest kokkusattumusest teadlik ei olnud, kuulis ta sellest alles järgneval hommikul. Kasearu töö jäi meelde just sellise kokkulangevuse tõttu. 
Meeldis video idee ning selle teostus.

Millegi pärast on mulle jäänud mulje, et paljudele inimestele kaasaegne kunst ei istu. Seda ilmselt sellepärast, et kaasaegsel kunstil piirid puuduvad ning tihtipeale on teoseid raske lahti seletada. Ma ei saa öelda, et ma oleks kaasaegse kunstiga palju kokku puutunud, kuid siiamaani nähtu on meeldinud ja muljet avaldanud. EKKMis olev näitus süvendas seda veelgi. Nagu eelnevalt mainisin, jäi eriti silma Marko Mäetamm, kelle tööde lihtsas teostuses on samal ajal konkreetne ja sügav mõte. Mäetamme töid sooviks rohkemgi näha. Soovitan Köler Prize Nominentide näitust kõigile, kes vähegi kunstist huvituvad ja süveneda viitsivad. 

No comments:

Post a Comment