Thursday, May 10, 2012

Kaire Aas 11.C

Ma külastasin EKKM-i Köler prize 2012 väljapanekut. Igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis eesti päritolu või Eestis alaliselt resideerivat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal. 2012. aasta Köler Prize'i nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Kunstnikud esitavad omal valikul näitusele kaks teost – ühe juba varem eksponeeritud, soovitavalt viimase kolme aasta loomingust, mida võiks ka teatud mõttes pidada kunstniku loomingut defineerivaks teoseks, ning teise spetsiaalselt Köler Prize'ile valminud või Eestis varem eksponeerimata uue teose. Mulle jäid silma Marko Mäetamme LITTLE DRAMAS (installatsioon) ja Marge Monko SHAKEN NOT STIRRED (video)

 

LITTLE DRAMAS koosneb loomapuuridest ja nukumööblist. See kujutab enesetappu sooritanud nukke erinevates olukordades. Seal oli näiteks nukk, kes oli enda pea ahju pannud ja ka nukk kes oli ennast üles poonud kilekoti ja lühtrijuhtme abil. Esimene reaktsioon sellisele väljapanekule oli mõistmine. Lugedes töö kirjeldust, mis ütles, et see väljendab seda, et kuigi kodus võib tunduda turvaline ja see peaks olema üks hea paik siin maailmas, siis paljudel inimestel see nii pole. Kodu on neile kui puur, kust ei ole muud väljapääsu kui surm. Ja enesetapp on ületamatu lootusetuse väljendus. Kui elu  tundub hullem kui surm ja enda tapmine on ainuke väljapääs. Seda väljapanekut ei olnud raske mõista, sest see oli väga otsekohene. Esmalt panin tähele nukkude leidlikkust elust lahkumiseks. Oli palju erinevaid variante, kuid kõigist õhkus seda samasugust lootusetust. Koduvägivald, mis viib surmani, juhtub tänapäeval valusalt tihti, mis on minu arust põhjus, miks kunstnik sellise teose tegi. See on hirmus, kui inimene ei saa ennast enda kodus tunda turvaliselt, vaid näeb seda kui väikest puuri, kust ta välja ei pääse. Teos paneb väga mõtlema, mis nende vaeste nukkudega juhtus, et nad nii meeleheitlikult ennast tapsid. Sest paljud surmad olid väga dramaatilised. Oli tunda nende valu ja kuigi ma ei teadnud nende täpset põhjust, miks nad selle tee valisid, siis ma tundsin, et nad lihtsalt ei jaksanud enam ja nad eelistasid seda lühikest valu ja surma sellele pikale valule elus. Tehnika, mida kasutatakse, on hästi valitud. Sest alati on tundunud, et nukkudel on parem elu. Sest enamasti, kui lapsed nukkudega mängivad, siis nad ei kujuta koduvägivalda ja õnnetust. Lapsed teevad nukkude elu õnnelikuks ja ilusateks ning sellepärast ei arvaks, et nukkudel on selline elu. Nii on ka päris elus. Neil, kellel on suured probleemid, oskavad seda tavaliselt väga hästi varjata, jättes peaaegu vastupidise mulje oma elust. Minu arvates tahab kunstnik selle tööga öelda, et kõik ei ole kunagi nii, nagu see paistab. Kõigil on siin elus raske, ka nendel, kelle elu tundub kui lill.

 

SHAKEN NOT STIRRED on videona esitatud kaldus saalis. Ma pole enne kunagi EKKMis käinud, sellepärast ei teadnud ma ka sellest saalist midagi ning kui alguses tõmbasin sametist kardina eest, et saali minna, olin segaduses. Võib-olla ei olnud tegelikult selline saal hea valik, sest alguses ma ei pannud üldse filmi tähele ja üritasin lihtsalt pinkide juurde püstiasendis jõuda. Praegu ma küll mõtlen, et võb-olla oli sellel kaldus saalil mingi eriline tähendus filmiga. Kuna film rääkis kolme täiesti erineva, kuid tavalise inimese elukäigust, siis võib-olla esindab salli kallak seda edasipürgimist elus. Aga arvatavasti olen ma juba sellel maal retsensiooni kirjutamisel, kus ma otsin kõigest mingit sügavat mõtet. Kuid kui sain lõpuks istuma ei saanud ka kohe filmile keskenduda, sest alguses oli vaja harjuda, et ekraan oli ka kaldus. Mul hakkas igatahes pea ringi käima. Natukese aja pärast sain keskenduda. Film esitas kolme liiki inimesi: kõrgklass, keskklass ja madalklass. Kõrgklassi esindaja oli keskealine naine, kes oli enamus oma elust teinud ränka tööd, et jõuda elus kaugele. Ta oli uhke oma saavutuste üle, kuid koduses vallas ei olnud tal midagi head. Ta sai teada, et ta mehel oli armuke ja naine kahtlustas ka, et see armuke polnud esimene. Keskklassi esindaja oli baarmen, kes oli oma eluga suhteliselt rahul, aga kurtis, et tegelikult pole tal oma elus midagi ette näidata, sest naist ega lapsi tal polnud, kuigi ta oli sellises vanuses, et oleks võinud olla. Madalklassi esindaja oli nõudepesija, kes küll kunagi oli väga heal järjel ja teatas oma mehega tekstiilivabrikus, aga kui ta mees suri ja vabrik kinni pandi, kaotas ta kõik. Nüüd töötab ta nõudepesijana, sest eesti keelt ta väga ei oska. Film sidus kõik kolm väga hästi kokku, ärinaine teliis baarmenilt martini ja kui ta vetsu läks, siis oli tal ka kokkupuude noudepesijaga, kes pidi ka koristaja tööd tegema. Nõudepesija ja kõrgklassi naine ei saanud omavahel väga läbi, kuid baarmen sai mõlemaga läbi. Teos näitas, et ei olene, kes me oleme, mida me oma eluga teeme või kui palju me teenime, üksildus ja teised probleemid puudutavad meid kõiki. Mitte keegi ei ole kaitstud siin maailmas.

Kokkuvõttes mulle meeldis see näituse külastus, see oli hea vaheldus, aga see ei muutnud mu arvamust, et kaasaegne kunst pole minu jaoks.

1 comment:

  1. Oli rõõm lugeda, et kellegi tunded-meeleolud Marko Mäetamme teose "Little dramas" kohta langeb minu omaga nii paljudes aspektides kokku. Ka minu algne reaktsioon, kui muidugi ahastav hirmulaine möödus, oli sügav mõistmine ning sisemine monoloog.
    On väga akhju lugeda, et Kairele kaasaegne kunst ei sobi, kuna minu arvates suutis ta mõlema kunstiteose loomust väga sisukalt ja täpselt lahti mõtestada. Eks võib-olla on tema alles "mõistmise" teekonna alguses. Või siis pole preili Aas veel leidnud oma kunstnikut (või kunstiteost), mis temale sobiksid.
    Kompaktne, kontsentreeritud ning sisukas retsensioon - oli lausa lust lugeda.

    Katarina Budrik 11.c

    ReplyDelete