Thursday, May 10, 2012

Karl Kaspar Haavel 11.C

           Käisin 4.mail näitusel nimega „eksootika," mis asus Tallinna Kunstihoones.  Seal võis näha nii eesti kui ka välismaa autori poolt loodud kunstiteoseid. Kaasaegne kunst ei ole eelnevalt jätnud mulle sügavat muljet, seepärast jäin ma väga skeptiliseks. Pidin aga tõdema , et mõned tööd ja installatsioonid mulle lausa meeldisid.

 

         Peter Kennard „Photo OP"

   

 Peter Kennard  on üks Briti fotokunstnik, kes on sündinud 1949.aastal ning on tegelenud kunstiga lapsepõlvest saati. Tuntuks on ta saanud fototöötlusega.

 

      Valisin selle foto, sest selle ideed on lihtne mõista. Esimene reaktsioon pildile oli muie kuna nägin brittide ekspeaministri Tony Blairi idiootset näoilmet proovimas teha endast „reidikat" põlevate naftaväljade taustal. Koheselt tuli ka meelde praegu Lähis-Idas toimuv sõda ja sellega seotud teemad, millesse oli ekspeaminister ennast seganud. Tuletab meelde, et tänu Tony'le olid Briti sõdurid sattunud Afganistani ja Iraaki. Rahva vastupanu teda ei huvitanud ja seda on ka pildil näha tema näoilmest. Teda huvitas hoopis raha, mida oleks teinud Lähis-Ida naftaväljad peale sõja lõppu - mida aga ei  ole tulnud on sõja lõpp. Seda sümboliseeribki taga olev tulekahju – raha tuulde loopimist.

 

    Villu Plink ja Vilja Saarepuu „Ego"

 

     See oli video ühest mehest ja naisest, kes tühermaal lume peale taignarullidega teed proovivad rajada. Esimeseks reaktsiooniks oli järjekordne muie kuna sünkroonis lumesaha imiteerimine ja tagataustaks mootorite helid jätsid mulje kui nad oleksid väiksed lapsed liivakastis, kes imiteerivad hääli ja tekitas küsimuse, miks teha sellist mõttetut tegevust.
 Sellele leidsin vastuse pealkirjast, milleks oli „Ego". Mõte on, et egoism on mõttetu ja see ei vii kaugele. Kui sa teisi ei kuula ja vaid oma mõttetut tegevust teed.   Sümboleid märkasin ka nendeks olid: Lumi kui ajutine nähtus ja taignarull kui töövahend, mida otstarbeliselt kasutades saab luua süüa, midagi kasulikku kõigile. Videost oli aga näha, et seda viimast asja kasutati oma mõttetuks tegevuseks. Kogu selle tegevuse mõtteks leidsin ma ,et ainult iseenda peale mõtlemine on nagu lume rullimine – toob vaid ajutist efekti.

 

     Kokkuvõtteks võin ma öelda, et kaasaegne kunst ei suutnud mulle ikkagi jätta head visuaalset muljet. Positiivse külje pealt vaadates annavad sellised lühiajalised projektid väga hea võimaluse edastada teravalt tänapäeva ühiskonna probleeme ja elu valupunkte. Kunstnikud on tänu oma tundlikule olemusele tajuvad elu valupunkte varem kui seda tajuvad tavainimesed. Kaasaegne kunst annab selleks väga head võimaluse. Heites pilgu aga ajalukku saame tuua paralleeli sellise kunstivooluga nimega dadaism, mis eksisteeris eelmise sajandi alguses aga sellest pole jäänud ühtegi jälge, sest kõik need teosed tehti vaid ajutisest materjalist nagu ajalehepaber. Praegune kaasaegne kunst on samasugune. Need näitused ei muutnud minu arvamust , sest  mulle ei meeldi ei installatsioonid, ei videoinstallatsioonid ega „performance'id", sest minu arvates peaks kunst ikka oma juurte jääma, sest enamasti on need kunstiteosed vaid üheks näituseks või isegi ainult üheks hetkeks. Kunst peaks olema jääv nähtus, mida saaks isegi järgmine ja ülejärgmine põlvkond vaadata ja nautida.

 

No comments:

Post a Comment